G.Sibleraise draama “Tuul mühiseb paplites” vene keeles

Gerald Siblerais

Tuul mühiseb paplites

J. Vahtangovi nim. Teater, Moskva

Lavastaja: Rimas Tuminas

Lavakujundus ja kostüümid: Adomas Jazovskis

Muusika: Faustas Latenas

Näitlejad: Vladimir Vdovitšenkov, Maksim Suhhanov, Vladimir Simonov

Etendus kestab 2 tundi 40 minutit ühe vaheajaga

Näidendi „Tuul mühiseb paplites“ autor Gerald Siblerais on prantsuse kaasaegne dramaturg, kes on sündinud 1961.aastal.

Oma kirjanikutee alguses töötas ta filmide dialoogide ja stsenaariumide koostajana. Koosautorluses Jean Delomiga kirjutati rida näidendeid, üks neist „Tagajärjeta väikemäng“ tõi autoritele uskumatu menu, 2003.a. oli ta pärjatud Molieri teatripreemiaga viies nominatsioonis, sealhulgas ka „Aasta parim prantsuse näidend“.

G. Sibleraise iseseisev töö – „Tuul mühiseb paplites“ sai 2006.a. Laurence Olivier’ preemia nominatsioonis „Parim komöödia“. Venemaal on G. Siblerais peaaegu tundmatu, mis pole õiglane, sest vaieldamatult omab ta looming suurt väärtust. Ta on teravmeelse dialoogi meister, ta huumoorimeel on vaieldamatu, ta on filosoof ja provokaator. Ta kangelased on ambitsioonidega veidrikud, nende eneseiroonia on halastamatu, kuid unistamine naiivne.

Vanadekodu terrassil kohtuvad kolm inimest, igaühel seljataga oma minevik, kuid täna ühendab neid tulevik – vanadekodu seinad ja vanadus.

Igav lugu? Üldse mitte. Sest selle loo kangelased on keskendunud mitte elust lahkumisele, vaid võitlusele elu eest – võitlusele asjaoludega, kompleksidega, haigustega ja nad ei sarnane sugugi lahkuma hakkavate natuuridega. Elu ärritab neid, ei luba nukrutseda. Ja nendega alatasa kaasaskäivad haigused on taas põhjus olla eneseirooniline.

G. Sibleraise kaasmaalane Charles de Golles on öelnud: „Rahva väärtuse määrab huumorimeel iseenda suhtes“. Seda omadus on näidendi kangelastel täiesti olemas. Kolme veidriku lugu saab näha suurepäraste näitlejate esituses – V. Vdovitšenkov, M. Suhhanov, V. Simonov ja seda R.Tuminase lavastuses, kelle režissuur on kord nagu maalikunst, kord nagu graafika, mida ta loob koos näitlejatega, aga kui töö on lõppenud – kaob ka pilt – nüüd alustab etendus oma iseseisvat elu. Nii ka selles töös, tegelased otsivad vastuseid küsimustele, mis puudutavad igaviku, uhkuse, armastuse, kaasatundmise teemasid ja selles mitmevärvilisuses on varjatud vägev energia, mis loodame, vallandub üle näitelava ja haarab vaatajaid.