Jesse Cook & Group “The Rumba Foundation” (Canada)

Jesse Cook ja tema ansambel esinevad esmakordselt Eestis andes oma Euroopa turnee raames vaid ühe kontserdi Tallinnas Nokia Kontserdimajas „The Rumba Foundation”.

Aastal 2010 sai ta maineka kitarriajakirja Acoustic Guitar magazine tuhandete lugejate hääletusel hõbedase auhinna Player’s Choice Award. Kullaga pärjati legendaarne Paco de Lucia, pronksiga aga Vincente Amigo.

Muusikud räägivad tihti sellest, mis on nende loomingut mõjutanud ja Jesse Cook`i jaoks on selleks Lõuna-Prantsusmaa kohake nimega Camargue. Siin, Arles`s veetis tema pensionil olev kinorežissöörist isa oma elu viimased kümme aastat. Siin on Jesse veetnud oma paljud suvevaheajad jalutades mustlastest kihavatel tänavatel endasse kohalikku atmosfääri imades ja kuulates läheduses elava flamenko ansambli „Gipsy Kings“ solisti Nicolas Reyes`.

Otsides mingi muusika kirjeldamisel analooge, alustad tavaliselt kirjeldades seda läbi millegi tuntu. Aga antud juhul selline lähenemine ei tule kõne allagi, sest Jesse Cook`i muusika ei ühti ühegi teisega. Vormi järgi on tema muusika flamenko. Kui proovida mitteformaalselt kirjeldada, mida Jesse Cook mängib, võib see olla üsna keeruline, kuna kitarristi muusika on pigem kui kogu maailma muusika, kogu universumi hingus, meie rohelise koduplaneedi hääl. Idamaised motiivid ja aafrika trummid lisavad Jesse Cook`i kompromissitule muusikale kirge. Lisaks kõigele eelpool öeldule on ta suurepärane kitarrist, kes kergelt ja virtuoosselt esitab ka kõige keerulisemaid passaaže.

Tänaseks on Jesse Cook`i kõik albumid vilksatanud new age hittparaadide esikohtadel. Iga aastaga muutub Jesse Cook`i nimi üha tuntumaks.

Jesse sündis Pariisis aastal 1964 ning juba kolme aasta vanuselt hakkas poiss tinistama mängukitarril, püüdes jäljendada Camargue`s elava kitarisst Manita de Plata miimikat. See mustlaskitarristist legend, kes sai tuntuks tänu oma sõprusele Picassoga, avaldas noorele Jesse`le kõige suuremat muljet. Peale vanemate lahutust kolisid Jesse ja tema õde emaga Kanadasse, mis oli ema sünnimaaks. Üsna ruttu avastas ta oma poja muusikaande, mis loomulikult sai täienduse tänu õpingutele Eli Kassner Guitar Academy`s. „Ümbritsevad kasutasid tihti mu lapsepõlves terminit „virtuoosne“ ”, meenutab Jesse peaaegu et häbiga,  „Siiski ma ei olnud selline laps, kes oli kiindunud lavasse ja publikusse. Ma olin liiga distsiplineerimatu, ma ei korranud kunagi etteantud arpedžot. Mängisin alati seda, mida mängida tahtsin. Õppisin kiiresti ja seejärel nautisin seda.“Mitteformaalsed jam-sessioonid isa kodus ja iga-aastane osavõtt mustlasmuusika festivalist Santies Marie de la Mer`s aitasid tal oma meisterlikkust lihvida. Erinevused Arles`i ja ema kodu Toronto vahel olid galaktilised. Kanadas jätkas ta kõige paremates muusikakoolides klassikalise ja jazz kitarri õpinguid, mida ta hiljem unustada püüdis, laadides endasse põlvest põlve edasiantava mustlasmuusika loomingu traditsioone.
Hilisemas elus said need vastukäivad loomingulised kogemused rikkalikult tasutud väljendudes tema mitmekülgses muusikalises maitses. Tema võime jäljendada kirge täpselt ja seda sulatada on võimaldanud tal saavutada praeguse lavalise kõla ning kindluse. Cook on salvestanud kuus stuudioalbumit ja sõitnud läbi kogu maailma, tutvudes muusikatraditsioonidega, mille ta on ühendanud oma kordumatusse stiili nimega flamenko-rumba.
Lisaks väljamüüdud kontsertidele ja osalemisele tähtsaimatel festivalidel on olnud soojenduseesinejaks sellistele tähtedele nagu B.B. King, Ray Charles ja Diana Krall.

Jesse on saanud mitmeid rahvusvahelisi autasusid, aga need teda ei liiguta. Tema vere panevad käima just kontsertesinemised ja 43-aastaselt on ta alles oma teekonna alguses.

http://www.jessecook.com