Irina Apeksimova ja Gosa Kucenko etenduses “Pink” vene keeles

Irina Apeksimova (Moskva) esitleb: Aleksander Gelman esietenduses „PINK“

Osades:

• IRINA APEKSIMOVA
• GOŠA KUCENKO

Lavstaja – Nikita Grinšpun
Produtsent – Irina Apeksimova

„Aleksander Gelmani etendus „Pink“ on sotsiaal-olmelise draama šedööver ja uue laine dramaturgia näide, kajastab täilikult eelmise sajandi 80ndate aastate ühiskondlikku kriisi.”

(Suur Nõukogude Entsüklopeedia)

Kõik suurepärased nõukogude näidendid sobivad üksteisega. Ja täna on need elavaimast elavaimad. Nõukogude näidendis on valitsevaks näitleja.

Tema ja Temake toovad lavale kõige elavama ja õilsama teema – armastuse.

Ajastu aga koos oma suurepäraste meloodiliste laulukeste, gaseeritud vee automaatide ja katkematu mobiilsidega jääb täitma dekoratsiooni osa. Ja olgu pealegi, näidend kuulub ju komöödiate valdkonda. Temas on märgatavalt enam sisu, kui et lihtsalt naerda. Temas on võluvat romantikat, pingelist intriigi, aga mis kõige peamine – rikkalikuim tunnetegamma vihkamisest kuni helluseni, kannatustest naudinguteni, vapustava siirusega, täpsemalt öeldes – tõepärasusega, mis antakse edasi kahe suurepärase näitleja meisterlikkusega. Kas on võimalik määratleda, kus on piirid, kus on kriteeriumid taolistele mõistetele, nagu õnn, armastus, truudus, ustavus, unistus, saatus ja nii edasi? Selle etenduse vaatamise järel saab igaüks oma isikliku vastuse või õigemini öeldes, igaüks jätkab katseid nende vastuste leidmiseks. Ja ka moraal saab igaühel olema isiklik.

Kui lihtne võib olla leida, kuid kui keeruline on seejuures hoida leitut alles, mitte kaotada, jõudmata seda veel omastada.

Aleksander Gelman on üks nõukogude ajastu kuulsamatest ja nõutumatest dramaturgidest. Ta oli suuteline leidma teravaid teemasid sealt, kus neid ei saanud olla, mis tähendab, „suunamisega” — plaanilises sotsialistlikus tootmises, kus oli võimalik konflikt ainult „hea ja parema” vahel.

1970. aastal kirjutas Aleksander Gelman stsenaariumi, millejärgi „Lenfilmi“ kinostuudio linastas filmi „Öine vahetus”. Tema järgmine stsenaarium – „Ksenja, Fjodori armastatuim naine”, sai preemia osaliseks Üleliidulisel konkursil. 1975. aastal ilmus ekraanile dramaturgi stsenaariumi järgi vändatud film „Preemia“. Film sai laia üldsuse suure vastukaja osaliseks. Selle töö eest sai A. Gelman NSV Liidu Riikliku preemia.

Veel samal aastal lõi dramaturg sama kinostsenaariumi alusel näidendi „Ühe koosoleku protokoll“, mille tõi koheselt kuulsa Gorki nimelises Leningradi Suures Draamateatris lavale Georgi Tovstonogov. Aasta hiljem lavastas sama etenduse ka Oleg Jefremov MKA teatris. Sellest ajast alates on 24 aastat kestnud Aleksander Gelmani sõprus teatriga, milles Oleg Jefremov lavastas tema etendused: „Ühe koosoleku protokoll“, „Tagasiside“, „Meie, alla kirjutanud“, „Omaette kõigiga“, „Pink“, „Zinulja“, samuti „Miša juubel“, mille kaasautoriks oli Ameerika dramaturg Richard Nelson.

Lisaks MKA teatrile lavastati dramaturgi etendusi riigi kümnetes teistes teatrites. Mõned neist, nagu „Omaette kõigiga“ ja „Pink“, on tõlgitud, avaldatud ja lavastatud enam kui 30 riigis. Näidendit „Pink“ on aastate jooksul etendanud 6 erinevat Prantsusmaa teatrit.

Aastal 2000 naases Aleksander Gelman taas dramaturgiasse. Ta avaldas oma uue näidendi „Pretendent“ („Võidu profid“). Dramaturg töötab praegusel hetkel oma mälestuste kallal.

Nikita Grinšpun – 35 aastane uue põlvkonna režissöör, GITISe-RATI režissööride teaduskonna vilistlane (kursusejuhendaja Oleg Kudrjašov), juhtis kaks aastad Tšehhovi nimelist Sahhalini teatrikeskust, Lõuna-Sahhalinski linna ainukest teatrit . Kuulsate režissööride poeg ja pojapoeg (vanaisa Izakin Grinšpun, töötas kuulsas Odessa muusikalise komöödia teatris; isa Julij Grinšpun lavastas muusikale Odessa, Habarovski ja teiste linnade lavadel), Nikita Grinšpun sai kuulsaks Moskva publiku hulgas pärast lavastust „Rootsi tikk“, mis etendus Rahvuste Teatris. Lavastus sai „Kuldse maski“ auhinna, „Kristalse Turandotti“ preemia, ja on kriitikute poolt üles kiidetud. Sahhalinil on Grinšpun jõudnud lavastada Ostrovskit, Šukšini ja Dorota Maslovskaja näidendit „Kaks vaest rumeenlast, kes rääkisid poola keeles“.