Kuldne Mask 2014: Jevgeni Onegin

Jevgeni Vahtangovi nimeline Teater (Moskva)

Lavastaja: Rimas Tuminas
Lavakujundus: Adomas Jacovskis
Kostüümikunstnik: Maria Danilova
Muusika: Faustas Latenas
Koreograaf: Anželika Holina
Valguskunstnik: Maia Šavdatuašvili

Preemia «Kuldne Mask» 2013.a. nominatsioonid: parim suure vormi draamalavastus, parim meesnäitleja (Sergei Makovetski), parim kunstnikutöö, parim valguskujundus, parim kõrvalosa (Vladimir Vdovitšenkov). Preemia «Kuldne Mask» 2013.a. laureaat: parim lavastajatöö (Rimas Tuminas), parim kostüümikunstnik (Maria Danilova).

Näitlejad: Sergei Makovetski, Viktor Dobronravov, Vladimir Vdovitšenkov, Oleg Makarov, Vassili Simonov, Jevgenia Kregžde, Olga Lerman, Julia Borissova, Maria Volkova, Natalja Vinokurova, Jekaterina Kramzina, Ljudmilla Maksakova, Aleksandr Soldatkin, Anna Antonova, Anastassia Vassiljeva, Lilia Gaissina, Polina Kuzminskaja, Olga Nemogai, Darja Odinokina, Jekaterina Simonova, Aleksandra Tšerkassova, Maria Šastina, Jelena Melnikova, Aleksei Kuznetsov, Vladimir Beldijan, Ruben Simonov, Dmitri Solomõkin, Valeri Ušakov, Kirill Rubtsov, Maria Berdinskihh, Galina Konovalova, Ljubov Kornejeva, Juri Šlõkov

Etendus kestab 3 tundi 40 min.

“Tuminas katab lavaruumi kurnava melanhooliaga, mis on segatud pisku salapärase groteski ja sünge huumoriga. Tegelased võivad küll olla riietatud ajaloolistesse kostüümidesse, kuid vaevalt söandab keegi väita, et lavastaja tegeleb Puškini ajastu kajastamisega: see lavaline fantaasia sarnaneb unenägude ahelaga ja sellel puudub igasugune side reaalse olmega. Tänu kunstnik Adomas Jackovskise tööle on vaataja jaoks muidugi äratuntavaid detaile – kabinetinurk, „Onegini” pink jne., kuid otsustavaks saab siiski koha müstilisus, maise ja taevase piiril hägunev pimedus. „Jevgeni Oneginis” paistab läbi hajumatu udu kohaldatav peegliga kaetud tagasein, mis moonutab kõverpeeglis kõike laval toimuvat ning avab vaataja pilgule pildi lavaseinte taha – justkui sissepääsu teise maailma. Vahel see üüratu peegel liigub ja siis hakkab tunduma, et pea käib ringi. Ja kui lava kattub lumega, on lavalaudadel tänu peeglile tõeliselt ilus vaatepilt. Kahekordsed on misanstseenid, kahekordseteks muutuvad ka Puškini romaani tegelased.” (ajaleht „Kommersant”)

“Rimas Tuminase Vahtangovi teatris loodud „Jevgeni Onegin” on nukker, õrn, täidetud lume ja igatsusega, surma ja imedega, see on pettumuste- ja lootusterohke teatraalne eepos.” („Rossiiskaja gazeta”)

“Tuminasel on õnnestunud leida Puškini keele lavaline ekvivalent – kerge ja irooniline, terav ja samal ajal õrn. Lavastus meenutab kollektiivset luulelugemisetundi. Romaani tekst lendab hetkega ühelt näitlejalt teisele, ühest suust teise, see kõik toimub nii orgaaniliselt ja õlitatult, et kohati tundub, nagu kannaks teksti ette üks inimene, kes kasutab erinevaid hääletoone.

Puškin kõlab rõõmsalt, hingestatult ja meloodiliselt – just nii, nagu me võime ette kujutada teda ennast oma teoseid esitamas.

Tuminase „Onegin” on vene elu peeglitagune maailm, kus igal asjal on omamoodi vari ja me näeme iga asja justkui esimest korda.” (portaal „Gazeta.ru”)

“Vahtangovi teatri „Jevgeni Onegini” vaatamisest jäänud üks peamine mulje on jõulisus. Tõsiste, hukutavate kirgede jõud. Neid ei suuda jahutada üüratud avarused, neid õhutavad tagant ürgsed, algelised metsainstinktid, igihaljas paganlik maailmavaade. Plahvatusohtlik segu Aasiast ja Euroopast, paganlusest ja kristlusest, prantsusepärasusest ja maakootusest, kunstlikust ja looduslikust. Naiseliku alge surmav kokkupõrge meheliku algega… Vene raskemeelsuse ja ebaõnnestumiste entsüklopeedia rullub lahti ilmekate piltidena, millest kumab läbi meie igavene tülpimus ja hingavad meie alatasa rahuldamata ihad.”(„Peterburgskii teatralnõi žurnal”)

“Lavastuse „Jevgeni Onegin” leitmotiivideks on vene talv ja vene raskemeelsus: ilmastiku head ja pahad palged ning melanhoolia hukutavad tujud.” (ajaleht „Ekran i stsena”)

Etendus on vene keeles, eestikeelse sünkroontõlkega.